Liikme suuruse huumor. Huumor töökohal

Respondentide vastused näitavad, et motiivid nalja kasutamiseks on kahesed: isiklikud ja rutiinsed. Pärast etniliste anekdootide eristamist ülejäänutest analüüsiti anekdoote tegelaste ja teemade kaupa üksikperioodide lõikes ja läbi kogu vaadeldava ajavahemiku "summaarselt". Kui sellist infot pole võtta, võib lausete mõtestamine olla raske — nt.

Suusaliit on väga pikkade traditsioonidega spordialaliit, mida kinnitab ka asjaolu, et tänavu tähistatakse oma ndat tegutsemisaastat! Tänan teid pühendumise eest ning soovin kõigile eestvedajatele jõudu Eesti suusaspordi arendamisel.

Mõnedki Eesti poliitikud on huumori kohta ka klassikaks saanud mõtteid välja öelnud. Loomad oskavad naerda üksnes rõõmust, inimene ka vihast ja kurjusest. Küllap talub arenenud huumorimeelega poliitik paremini kohtumisi rahvaga, ei lase ennast välja viia ebameeldivast küsimusest või repliigist. Tugevad isiksused poliitikas on alati nalja hinnata osanud.

Anekdoote igal ajastul Üldist huumori- ja satiiripilti rikastab seegi, mida naljakat loovad Liikme suuruse huumor ja poliitikutest kutselised satiirikud ja humoristid ning ka rahvasuu. Varasem variant juudist tegelasega oli järgmine: Juudipoiss tuleb koju ja räägib vanaisale, et neil oli koolis ankeet. Kõik tuli kirja panna, ka rahvus.

Selline jõmpsikas häbeneb oma iidset rahvust ja poeb venelaste hulka. Annab poisile kõva keretäie. Siis tuleb ema koju ja kuuleb, milles asi. Poiss saab teise kõva keretäie. Isa tuleb koju, kuuleb, milles asi, ja võtab kohe püksirihma. Poiss on väga õnnetu ja mõtleb: "No oli mul tarvis seda kirjutada.

Alles paar tundi venelane ja juba kolme juudi käest peksa saanud" Viikberg Kindlamalt väljakujunenud vahetustendentsi nt juut ainult uusvenelaseks märgata polnud.

TÖÖRIISTAD

Kui vahetus esines, siis muutus tegelane ka hilisemal perioodil mitmeid kordi. Üks suurima alternatiivtegelaste hulgaga anekdoot oli alljärgnev: Inglasest daam sõidab koos oma tütrega rongis, vastas pingil istuvad prantslasest ja itaallasest härrasmehed. Tuleb tunnel ja äkki on vagun pime. Kostub musitamist ja kõva laks. Kui rong tunnelist väljub ja valgeks läheb, on kõik jälle oma kohal.

Tütar mõtleb: "Kumb mind suudles, itaallane või prantslane? Sama anekdoodi tegelaskomplektiks olid veel inglane, sakslane ja prantslane; austerlane, sakslane ja prantslane; armeenlane, venelane ja eestlane kavaluse väljamõtleja rollis esinesid siis lisaks itaallasele veel prantslane ja eestlane.

Määratlemata

Võib öelda, et naljade kattuvus oli oodatust väiksem ning see viitab tugevale ja uuenevale kaasaegsele anekdooditraditsioonile. Nalja tegelased läbi aastate: omakandi meestest neegriteni Käesolev ülevaade eesti etnilistest naljadest tegeleb kõige põhjalikumalt anekdooditegelaste muutumisega veidi Liikme suuruse huumor kui sajandi jooksul. Töös kasutatud kolm valimit annavad kõneka ülevaate etniliste pilkeobjektide, pilkajate vm rolle täitvate tegelaste muutumisest eesti etnilistes naljades.

Söandan arvata, et etniliste tegelaste sagedusvahekordade analüüs on parim sisendpunkt alustamaks etniliste naljade kvantitatiivset analüüsi, millesse hiljem kaasata ka süvendavat kvalitatiivset problemaatikat. See väldib muu hulgas ka ühe ja sama jutu tüübi või teksti liigitumise üheaegselt mitmesse eri kategooriasse, nagu Liikme suuruse huumor juhtuks nt temaatilise vm sisuplaanile orienteeritud või siis struktuurilise lähenemise korral - seda liiati olukorras, kus eesti allikad pakuvad väga vähe kontekstuaalset teavet asjaomaste naljade kohta.

Naljaobjekti valiku taga on sotsiaalsed ja ühiskondlikud mõjurid, mis määravad oma ja võõra vastanduse dmis olenevad ka sellest, kui avatud ühiskonnaga on tegu.

Oma ja võõra opositsiooni tekitamise sotsiaalpsühholoogiline funktsioon on peamiselt oma etnilise vm rühma identifitseerimine, mitte nt vastuhakk mingitele konkreetsetele väljastpoolt lähtuvatele agressiivsetele aktsioonidele. Seega võiks seda üldtõika püüda kohandada naljadele ning oletada, et igale rühmale sobib mis iganes teine etniline rühm, millele pookida külge tüüpilised rumala anekdoodikangelase omadused.

Kuid valikut juhivad siiski mitmed üsna selged reeglid, sest näiteks kanadalaste, austraallaste või kas või waleslaste kohta pole Eestis anekdoote. Naljad otsivad objekti, keda tuntakse nalja kodumaal pealiskaudselt ja kes äratab rääkijates emotsioone. Emil A. Draitser väidab, et suurim solvang on mingi rahvuse kohta käivate Joonis inimese suurus puudumine, eriti kui geograafilise läheduse järgi otsustades peaks mingi reaalne suhe kahe rahva vahel olema.

Nalja objekti valikut mõjutab siis oma ja võõra vastandus, mis omakorda omistatakse vastavalt etnilise rühma sotsiaalse maailma horisondile - sajand tagasi oli piirkond, kust otsiti ja leiti nalja objekte, väga ahas; tänapäeval seevastu aina laienev. Kas rahvuslike naljade pärimuses on säilinud piirkondlik eripära, arvestades, et tänapäeva inimese maailm on avaram ja kommunikatsioonivõimalused suurenenud?

Skriptid olid varemgi sarnased ja nende universaalsust võib näha ka tänapäeva anekdootides. Näiteks: kuigi eestlastel puuduvad täielikult anekdoodid newfoundlandlaste kohta kes on kanadalaste põhiline pilkeobjektvõib kattuvaid skripte leida eesti ja kanada materjalis küll.

Liikme suuruse huumor Toelised viisid peenise suurendamiseks

Skriptide kattuvus on tingitud sellest, et nn newfies on Kanadas tüüpilised tegelased rumalust pilkavates naljades, ja need on sageli üsna universaalsed.

Seda võib öelda muidugi nii rumala- kui ka kavala-naljandite kohta üldiselt: need ongi väga universaalsed mitte ainult etniliste naljade põhikonstruktsioonis, vaid ka muuteemalistes naljades.

Liikme suuruse huumor Kondoomid XXL selle suuruse suuruse kohta

Raske on leida nalja, kus ühte neist universaalidest ei esine. Varasemas materjalis on eestlasel vaid kitsas ring etnilisi rühmi, kelle kohta nalja tehakse; enamasti on nalja objektiks oma maa perifeeriaasukad saarte elanikud, setud jm. Kuid vanu naljandeid, millel on sama skript, võib leida Eestist Lõuna-Euroopani, sekka ka Indiast, Ameerikast või mujalt.

Siiski, nalja objekt on alati kohandatud kellekski lähedaseks. Kas see tendents on säilinud, ja kui, siis millisel kujul? Selleks käsitleme eesti naljade etniliste tegelaste varieerumist kolme pikema perioodi vältel: M. Eiseni kogudes Eiseni "Rahva Nalja" viies kogus leidub suur hulk etnilisi rühmi pilavaid naljandeid, kuid nende varieeruvus on seejuures väga minimaalne.

Ülevaatliku pildi annab etniliste anekdootide suhteline arv peamiste tegelaskujude kaupa vt joonis 3. Eiseni raamatutes leiduv aines näitab järgmisi tendentse: 1 etniliste tegelaste hulk üldse on üpris piiratud; 2 domineerivaimad tegelased on Eesti äärealade, eriti saarte elanikud see, et hiidlased on esindatud nii võimsalt, võib sõltuda M.

Eiseni korrespondentide hulgas; vrd Arvo Krikmanni kartogrammid, mis on koostatud kogu ERA kartoteegis Vanemas naljandis eelistatakse pilada kõige lähedasemaid etnilisi rühmi, kes võib-olla välismaalase silmis rahvustervikust selgelt ei eristugi. Kõige lähemal nalja rääkijale on tema hõimlased, samal maal elavad, kuid murde, välimuse, usu, riietuse, kommete vm Liikme suuruse huumor eristuvad rühmad.

Esmatähtsa eristuse hõimlaste vahel loovad murded. Keelekasutust pannakse kohe tähele ja selle põhjal tekib ettekujutus inimese etnilisest kuuluvusest. See riivab kõrva, tekitab kõneainet, raskendab vastastikust mõistmist ja loob seega aluse koomilisteks situatsioonideks. Oma murret peetakse seejuures muidugi kõige õigemaks ja kaunimaks.

Vanemates naljandites leidub ka selliseid, mis pilkavad kadakasakslikku peenutsemist või puudulikku vene keele oskust, kuid reeglina on neis tegelasteks eestlased, ja võõrkeelte kui selliste üle nalja ei tehta. See nali on pigem sakste ees lipitsevate eestlaste kulul. Vähemoluliste teemadena võib nimetada usku, välimust ja riietust.

Liikme suuruse huumor on etnilise rühma markeriks olnud eesti luterlaste ja õigeusklike nt setude vahelises vastandumises. Harjumuspärasest erinev välimus tõmmum nahavärv, väike kasv vms on eesti etnilist nalja motiveerinud vaid vähesel määral.

Kõige produktiivsemalt on traditsioonilist humoristlikku folkloori Hiiumaa, Saaremaa ja rannikualade asukate kohta, nendele järgnevad ülejäänud saared peamiselt Muhu ja Kihnu.

Nimetatud rühmi pilavate naljandite autoriteks olid nii võõrad kui ka omad - seal leidub palju kohalikke ilmekaid kirjeldusi ka väiksemate piirkonnasiseste kogukondade kihelkondade, valdade, nulkade, külade kohta. Ka Võru- Tartu- Harju- ja Virumaa meestest leidub nalju, kuid neid pole nii palju, et suudaksid võistelda perifeerlastega.

Liikme suuruse huumor Mida saab suurendada liige toesti

Kõige kahvatum mulje jääb Kesk-Eestist ja Järvamaast. Nagu üldisemaltki, nii ka naljandis on perifeeriad temaatika või folklooriala tasandil huvitavad ja eredad, südamaa seevastu märksa igavam ja tuhmim. Ainukesed teised rahvad, keda naljandites pilati, olid juudid ja mustlased, harvemini Liikme suuruse huumor soomlased, lätlased või venelased. Juudid ja mustlased olid sel ajal põhilised rändajad, kellega eestlased oma maal kokku puutusid, s. Mustlaste ontoloogilised põhikvaliteedid, mis ilmselt ka naljandeid inspireerinud, olid, et nad: 1 pidevalt rändasid; 2 olid suured hobuseparisnikud st vahetasid kogu aeg hobuseid ja kaldusid seda tegema ebaausate trikkidega ; 3 kaldusid varastama; 4 käisid pidevalt peresid mööda ja "maarusid", st mangusid, kerjasid; 5 eriti naised tegelesid ennustamisega.

Juutide kohta käibivad skriptid olid ka naljandites üsna mitmeplaanilised vrd juudihuumori skriptidest kaasaegsetes juudi anekdootides nt Raskinviidates juudile kui arale ja tehnikat mittetundvale tobule, kuid samas ka kui hea ütlemise ja kavala tegutsemisega tegelasele. Eesti etniliste naljade kahte kategooriasse jagatud objektidest - eestlastest hõimlased ja teised rahvad - näitavad aja jooksul selget kasvutendentsi just teiste rahvuste kohta käivad anekdoodid joonis 4.

Joonis 4 näitab selgelt, kui suur muutus leidis aset eesti etnilises naljatraditsioonis Keelelised, usulised ja muudki erinevused Eesti elanike seas on tänapäevalgi Liikme suurus meestel 20 aastat, kuid need ei kvalifitseeru sobivaks materjaliks etniliste naljade tarvis.

Eesti etniliste naljade võõras või teine on nüüdsest peale valdavalt mitte-eestlane, ja meid huvitab järgnevalt, kes olid need "teised" nõukogude anekdootides ja netinaljades. Vaatleme esiteks aastatel ringelnud anekdoote vt joonis 5.

Skaala ülemise osa moodustavad Nõukogude Liitu kuulunud või sellega seotud rahvad. Need etnilised rühmad on sagedased kogu skaalal, kuid tervikuna on langus skaala põhiosas üsna aeglane ja lõpuosas paremal leidub ka Lääne etnilises huumoris populaarseid tegelasi ameeriklasi, prantslasi, inglasi jne. Venelane on sageduselt esikohal, mis on Liikme suuruse huumor täiesti ootuspärane, sest temas kehastus nii poliitilis-totalitaarne kui ka rahvuslik rõhumine.

Temas on raske eristada puhtetnilisi markereid poliitilistest. Kindlasti pole venelane eesti nõukogude perioodi naljades see, kes oli saks eesti vanemas naljandis.

Kuigi ühest küljest oli venelane eestlaste jt sotsialismileeri rahvaste jaoks "Suur Vend", siis teisest küljest oli ta ka kaaskannataja, kes ägas sama sotsialistliku, totalitaarse, parteilise reºiimi surve all. Esmane tunnus, mis sellest ajast pärit anekdoote iseloomustab, on tugev politiseeritus.

Liikme suuruse huumor Suurused suguelundite liikmete meestel ja nende nimed

Näiteks Armeenia Raadio naljad ei puudutagi armeenia rahvust, vaid annavad vormi poliitilistele vahel ka seksuaalsetele naljateemadele. Nimetus tuleneb armeenia traditsiooniliste mõistatuste samalaadsest vormingust, ka neil on kaval küsimus ja täiesti ootamatu, absurdi kalduv vastus Draitser Eesti etnilised naljad olid nõukogude ajal suures osas laenatud.

Kõikides Nõukogude Liitu kuuluvates maades käibis enam-vähem ühesugune naljafolkloor. Nalju, mille kohta võib kahtluseta öelda, et nende autoriks on eestlased, leiab selle aja materjalist vähe. Enamasti oli nalja objektiks üks n-ö vennasrahvastest, kellega eestlastel ehk otseseid kokkupuuteid polnudki: armeenlased, ukrainlased, tšuktšid kellega polnud suurel osal venelastestki kokkupuuteid ja grusiinid.

Miks võis selline tendets aset leida?

Poliitika ja huumor kuulugu kokku

Anekdoodid täitsid poliitilise vastupanu rolli, olid üsna avalikuks, kuid võimuga kokkupuudet vältivaks kanaliks arvamuse avaldamisel kõrgemalt poolt tulevate otsuste vastu. Venelased vaatasid kadedusega grusiine, tundsid üleolekut tšuktšidest, pilasid oma suurt ja igati üleskiidetud emamaad võrdluses igati mahamaterdatud, kuid tegelikult enamarenenud, rikaste ja seetõttu ka nõukogude inimestele tegelikult ihaldusväärsete välisriikidega; eestlaste osaks jäi seda pealt vaadata ja kaasa naerda.

Eesti oli sellel suurel maal vaid perifeeria, kelle lõplik integreerimine Nõukogude Liitu ei saanud kunagi teoks ja kes jäi ka suurtest poliitilistest mängudest kõrvale. Muidugi tekkis osa nalju ka Eesti kohalikust võimuladvikust ja poliitilisest absurdist, kuid nende osa on eestikeelsete naljade hulgas siiski vaid piisk meres. Mu sõber ütles, et tema ülemus teda kunagi ei kuula.

Vähemalt arvab ta, et tema ülemus ütles! Homer Simpson ütles kord: "Ma arvasin, et mul on isu hävitamise järele, aga ma tahtsin ainult klubi võileiba. Mu sõber ütles oma ülemusele, et tal tuleb palka tõsta, kuna tema järel oli veel kolm ettevõtet. Ülem küsis, millised ettevõtted, millele mu sõber vastas elektri- telefoni- ja gaasiettevõttele. Selle aja jooksul olen jälginud, kuidas huumor töökohal ja üldiselt on arenenud. See mõiste võimaldab koondada teatud sündroomiks või aktiks terve hulga eri järku semantilisi Liikme suuruse huumor tunnusjooni, mõisteidmis "intuitiivselt võttes" sesse akti kuuluvad.

Ükski neist omaette ei tarvitse anda nalja mõistmiseks piisavaid tingimusi. Kuid teooria ülesandeks peab nimelt olema anda tingimuste komplekt, mis rahuldaks niihästi vajalikkuse kui ka piisavuse nõuet.

Logi sisse

Lootus seega jälle skriptikeskse teooria peal. Raskin loetleb peatüki lõpus veel selle teooriaga seonduvaid piiranguid ja reservatsioone. Teooria ontoloogiline staatus: see on formaalne teooria, mis ei saa arvestada iga üksikisiku teadmustausta; teooria defineerib ja modelleerib naljakuse mõistet, kuid teooria ise põhineb mõnedel formaalselt defineerimata kriitilistel mõistetel — st.

Idealiseerimise probleem: teooria luuakse juhuks, kus rääkija ja kuulaja huumoritaju on täpselt identne; see ei tarvitse aga nii olla. Materjal, millel teooriat testitakse, on paratamatult valikuline, e. Raskin refereerib siin omaenda poolt varem arendatud teooria varianti, mis 1 põhineb skriptidel; 2 on tugeva kontekstilise suunitlusega erinevalt muudest, mis harilikult vaatlesid kontekstist isoleeritud lauseid.

Semantilise teooria eesmärgid Mistahes semantikateooria esmaeesmärk on modelleerida sünnipärase kõneleja semantilist kompetentsi: semantilised üksused varustatakse kirjeldustega, mis taotlevad tabada rääkija intuitiivseid otsustusi nende üksuste kohta. Praktiliselt opereeritakse siiski teatavate etteantud semantiliste tunnusjoontega: ühtedel lausetel need jooned on, teistel pole jne.

Fodor The Structure of Semantic Theory, andsid esimese formaliseeritud semantilise teooria, mis põhines kahemõttelisuse, semantilise normaalsuse või normaalolukorra ja lausetevaheliste parafraasisuhete tunnusjoontel. Semantiline teooria pidanuks siis suutma modelleerida sünnipärase rääkija järgmisi võimeid: 1 määrata iga lause semantiliste mõtestuste arvu; 2 määrata iga sellise mõtestuse konteksti; 3 näidata Liikme suuruse huumor semantilised anomaaliad, st.

Küll aga mõistis hilisem nn. Katzi ja Fodori nn. Nad arvasid, et ükski semantiline teooria ei suudaks arvestada lause kõiki tähendusi igas mõeldavas kontekstuaalses ümbruses ning et selliste võimetega teooria ülesehitamine nõuaks täielikku teooriat nende kontekstiliste taustade endi kohta, st.

Sellise "maailmateadmuse-teooria" loomist pidasid Katz ja Fodor võimatuks ja piirasid seetõttu oma vaatlusala isoleeritud üksiklausetega. Tegelikkuses pole aga mingeid isoleeritud lauseid olemas.

Iga lause tegelikus diskursuses on ümbritsetud teistest lausetest, ja edasi — nood laused ise on ümbritsetud mingist üldisemast situatsioonist ja kõnelejad on sellest situatsioonist teadlikud. Kõik need faktorid tulevad lausete praktilisel interpreteerimisel arvesse.

Isegi kui rääkijale tehakse teste isoleeritud lausetega, improviseerib ta nende ümber mingi mõttelise konteksti. Üks oluline efekt või erinevus on nt.

Ei leia seda, mida otsite?

Seevastu noorukid on emotsionaalselt stabiilsemad, mis väljendub nende kindlates hinnangutes ja hoiakutes sotsiaalse elukeskkonna suhtes ning suutlikkuses seeläbi luua kasulikke suhteid Nõlvak, Valk Sellest ka erisused uurimustulemustes vanusegruppide võrdluses.

Siiski, üks läbiv tendents, mis mõjutanud noorte eelistusi oma vastuste valikul, on veel — eelarvamuslik negatiivne suhtumine huumorisse ehk nalja tegemisse, täpsemalt selle eesmärkidesse. Jättes kõrvale kogu ühiskonnas kanda kinnitanud kaheldava moraalsuse, näitavad uurimustulemused, et esmaseks mõjutusvahendiks on massimeedia, televisioon ja internet, kust paraku pakutakse huumori nime all enamuses nalju, mis kutsuvad esile küll naeru, kuid mida ei saa pidada siiski huumoriks.

Selle on aga võtnud omaks noored. Uurimustulemuste analüüs näitab selgelt roppude naljade suuremat meeldivust noortele, eriti teismelistele, millele sekundeerivad absurdsed ja südamlikud naljad. Viimane naljaliik eelkõige tänu tütarlaste soosingule. Samas leiab kinnitus L. Saphiro väide teismeliste kognitiivsest arengust tingitud koomika kahemõttelisuse ja kokkusobimatuse mõistmisele.

See tõestab omakorda nii teismeliste kui noorukite hulgas kahesuguse huumori respekteerimist. Üks, mis eksisteerib sotsiaalses keskkonnas ehk sõpruskonnas, ja teine, mis tugineb noorte huumoritunnetusele ning on Liikme suuruse huumor.

See aga võib põhjustada noores sisemist konflikti, sest vajadusest kuuluda gruppi, kus respekteeritud noorele mittevastuvõetav tendentslikus, sunnib noort maha suruma või eirama enda tõekspidamisi Vihma ; Hayes ; Grant Seega antud lõputöö Liikme suuruse huumor tõestavad teoreetilisi lähtekohti noorte vajadusest kuuluda sõpruskonda, olenemata oma sisemistest veendumustest. Ja seda ka huumori või selle puudumise osas. Käesoleva uurimuse analüüs näitab valdava enamuse Ühelt poolt annab sotsiaalse grupi liikmeks olek ja enda grupiga identifitseerimine noortele võimaluse positiivse mina-pildi kujunemiseks, sest huumorimeelega noor saadab teistele signaali, rõhutades läbi huumori valmisolekut vahetuks ja vabaks suhtluseks.

Selliseid noori kaldutakse hindama heasoovlikeks ja meeldivateks. Seda tõestavad erinevad sotsiaalarengut käsitlevad uurimused, kus enamus gümnaasiumiõpilasi peavad vaimukust ehk huumorimeele olemasolu üheks peamiseks sõpruse kriteeriumiks Niiberg, Urva ; Saphiro Teisalt leiab aga käesolevas uurimuses kinnitust A.

Kidroni mõtteavaldus, et üheskoos millegi üle naerdes demonstreerivad noored vaadete ühtsust, tundes seeläbi ennast grupiliikmena. See kõik aga pakub noortele emotsionaalset rahuldust. Siiski, sellise emotsiooni saamiseks ei pea valdav enamus respondente vajalikuks ise rääkida nalja, vaid meelsamini oleksid passiivsed kuulajad.

Nimelt, D. Goleman on seisukohal, et paljud noored, eriti teismelised, kellede isiklik nägemus huumorist ja selle eesmärkidest on valdavalt negatiivne, teavad, et sõnad võivad teha rohkem haiget kui löömine.

Seega, kartus rääkida valet nalja vales kohas ja ajal, on pärssivaks faktoriks noorte endi aktiivseks osaluseks huumori rääkimiseks Kirkmannmis leidis ka tõestust antud uurimuse raames. Uurimuses osalenud respondentide suhestumine huumorisse ehk nalja saab vaadelda erinevatest aspektist. Nimelt, tulemuste analüüs näitab selgelt Vaadeldud reaktsioonid oma vanemate, sõprade ja võõra inimese naljategemisse noore kulul, on kardinaalselt erinevad.

Kusjuures tähelepanuta jäetakse nalja enda informatiivne sisu.

  1. Tegelased eesti etnilises huumoris - txt
  2. Huumor noortes ja noorte ümber
  3. Huumor noortes ja noorte ümber - paikusemesimumm.ee (VANA) : paikusemesimumm.ee (VANA)
  4. Liikme normi paksus
  5. Riigikogu huumor: Kallemets ei saa palka ja anda vannet 17 Juhan Haravee,
  6. Verbaalne huumor Tuuakse mõned näited dialoogiliste anekdootide ja sõnamängude kohta ning tehakse piiritlus: mitteverbaalne huumor nt.

Naljaobjektiks langemine sõprade poolt on valdava enamuse respondentide vastustest tulenevalt positiivne ehk noored peavad seda normaalseks, mis siiski tõestab W. Granti oletust, et vajadus olla respekteeritud sõprade hulgas ning kartus jääda üksi või olla pilkealune, kaalub üles negatiivse suhtumise naljaobjektiks olekule.

Oma vanemate naljadele noore kulul reageerivad enamus vastanutest samuti sallivalt, näidates seeläbi noorte, eriti teismeliste, vajadust emotsionaalseks turvatundeks vanemliku hoolitsuse poolt, läbi vanemate suunatud tähelepanu noortele Lunge, Pratka Mis puutub aga noorte reaktsiooni võõra inimese edastatud naljadesse noore kulul, siis on analüüsi tulemustest selgelt näha negatiivsust, mis tugineb noorte arusaamale huumori pahatahtlikkusest, välistades võimaluse võõra inimese heasoovlikust ehk positiivsest eesmärgist.