Kas on voimalik suurendada ekspertide arvamuse liiget

Kuidas aga me peaksime eksperdi või ekspertide kogukonna arvamust arvesse võtma? Agarmaa sõnul peaksid võlausaldajad sellisel juhul kaaluma selgade kokkupanekut pankrotimenetluse kulude katmisel, see tähendab tasuma kohtu deposiiti suurusjärk eurot. Rmt-s: D.

Näiteks kliimariskidega seotud tõendmaterjali hindamisel on mitteeksperdid täiesti abitud — tegemist on äärmiselt tehnilise valdkonnaga. Nii tulekski kliimateadlasi usaldada kui autoriteete. Millal eksperte mitte usaldada?

Puhverdatud otsigutulemused

Ise otsustamisest loobumine ja selle kellegi teise hoolde jätmine on paljudele tundunud problemaatiline ning mitmel põhjusel on leitud, et eksperte ei tohiks usaldada. Kõik on üldiselt nõus, et eksperdi usaldamine annab meile midagi väärtuslikku — nimelt tõeseid arvamusi. Nii et kui väidetakse, et eksperte ei tohiks põhimõtteliselt usaldada, siis eeldatakse, et on midagi tõest väärtuslikumat, mille me eksperti usaldades loovutame.

Kolm kandidaati, mis sellekohastes aruteludes tavaliselt esile kerkivad, on egalitarism, autonoomia ja mõistmine. Näiteks John Locke leidis, et iga inimene peab olema suuteline ise tõendmaterjali hindama ning oma uskumused sellega vastavusse viima, ning järeldas, et me ei tohiks tugineda intellektuaalsele eliidile.

Loomulikult vääriksid need seisukohad palju põhjalikumat käsitlust, siin piisab loodetavasti kahest märkusest. Esiteks, isegi kui selline hoiak oli mõeldav varauusajal, kus mitteeksperdid olid vähemalt põhimõtteliselt võimelised igasse ekspertvaldkonda kuuluvat tõendmaterjali ise hindama, siis tänapäeva kontekstis on see täiesti välistatud.

Asjassepuutuvat tõendmaterjali on liiga palju ja suure osa teadusliku tõendmaterjali hindamine käib enamikule mitteekspertidest puhttehniliselt kaugelt üle jõu. Seetõttu ei jää meil midagi muud üle kui loobuda enamikus valdkondadest autonoomia või mõistmise taotlemisest.

Teadlased ise usaldavad teisi teadlasi väga tihti — enamik ei oleks suuteline hindama ise kogu tõendmaterjali, millele nad oma teadustöös tuginevad. Usaldusest ei ole pääsu.

Ekspert: süüdimatust ei ole võimalik teeselda

Lugu on teine, kui on juttu moraalist, religioonist ja esteetikast. Siin on juba tunduvalt mõttekam väita, et meil kõigil on kohus ise oma peaga otsustada.

Lisaks võib olla täiesti tõsi, et kui me tahame mingis valdkonnas ise eksperdiks saada, siis ei saa me ainult teiste ekspertide arvamusele tugineda, vaid peame ise oma vead tegema.

Teine argumenditüüp ei sea küsimuse alla ekspertidele tuginemist kui sellist, vaid pigem mingisuguse konkreetse eksperdi või ekspertide grupi usaldusväärsust. Ekspert või ekspertide grupp on usaldusväärne, kui ekspert on esiteks asjatundlik, st suudab produtseerida tõeseid arvamusi ja hinnata tõendmaterjali adekvaatselt, ja teiseks ausameelne, st suudab ja soovib neid tõeseid hinnanguid mitteekspertidele ka edastada.

Eksperdi asjatundlikkuse seab näiteks kahtluse alla see, kui ta ei ole minevikus veenvalt teadmisi produtseerinud või kui tema institutsionaalne väljaõpe ei ole adekvaatselt tõendatud jne.

1. Uus suurepärane võimalus välismaiste ekspertide kaasamiseks | Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
2. Riietus suurendamiseks
3. Kohtupsühhiaatria eksperdi, doktor Katrin Eino sõnul ei ole võimalik süüdimatust teeselda.

Ekspertide kogumi asjatundlikkuse võib seada kahtluse alla, kui selles kogumis esineb süstemaatilisi lahkarvamusi puudub arvamuste konvergeerumine või on alust arvata, et rakendatav metodoloogia on problemaatiline mõeldagu näiteks psühholoogias ja meditsiinis möllava replikatsioonikriisi peale.

Lisaks on ekspertidel komme oma ekspertiisi piiride ületada, esitades väiteid, mis ei kuulu nende asjatundlikkuse valdkonda.

Ekspert: riigikogu liiget peaks saama tagasi kutsuda

Ka sellisel juhul me loomulikult ei peaks neid usaldama. Asjatundlikkuse piire saab ületada kahel viisil.

Esiteks siis, kui ekspert esitab väiteid, mis kuuluvad tegelikult mingi teise eksperdi valdkonda. Teiseks siis, kui ekspert esitab väiteid, mis ei kuulu ühegi eksperdi valdkonda. Samamoodi võib näiteks majandusteadlane öelda, et me peame valima poliitika x, selleks et saavutada eesmärki y. Aga kui majandusteadlane väidab, et me peaksime valima poliitika x tout courtsiis ta ületab oma ekspertiisi piire.

Samamoodi võib kahelda, kas mingi ekspert või nende kogum on ausameelne — meil võib olla alust arvata, et eksperdil on motivatsioon oma tegelikku hinnangut mitte esitada. Ekspert — või ekspertide kogu — võib olla süstemaatiliselt kallutatud näiteks majanduslike või poliitiliste huvide tõttukogudes ja hinnates informatsiooni viisil, mis teenib kellegi huve.

See ekspert või ekspertide kogu on enamasti motiveeritud seda kallutatust ühtlasi mitte-ekspertide eest varjama kas siis teadlikult või mitte. Ka sellisel juhul on meil loomulikult alust eksperte mitte usaldada. Tasub tähele panna, et kõik need põhjendused, miks eksperte mitte usaldada, on seotud tõega. Nad kirjeldavad olukordi, kus eksperte või neid, kes näivad ekspertidena usaldades ei ole tõenäolisem, et meie omandatud arvamused osutuvad tõesteks, st olukordi, kus eksperdi ja tõe vaheline seos on ühel või teisel põhjusel katkenud.

Sellisena on need täiesti asjalikud argumendid mingite konkreetsete ekspertide või ekspertide kogude usaldamise vastu, aga tuleb tähele panna, et nad ei sea kuidagi kahtluse alla eksperdi mõistet ennast.

Tõsi, vahel ei ole need, kes ekspertidena näivad, tegelikult eksperdid. Eksperdid võivad olla süstemaatiliselt kallutatud.

Uus suurepärane võimalus välismaiste ekspertide kaasamiseks

Vahel eksperdid valetavad. Eksperdid kalduvad oma ekspertiisi piire ületama. Me ei saa kunagi olla täiesti kindlad, et ekspert, keda me usaldame, meie usaldust ei reeda.

Risk saada reedetud kuulub alati usaldamise juurde. Erinevalt mõnest teisest usalduse tüübist on usaldus ekspertide vastu vältimatu, aga me ei pea usaldama ega tohi usaldada eksperte pimesi, me peame olema intellektuaalselt valvsad. Õnneks on meil terve hulk kriteeriume, mis võimaldavad usaldust vähem pimedaks muuta.

Siin võiks muidugi vastu väita, et peamine ekspertide valdkond — teadus — on muutunud niivõrd kompleksseks, et sellel, kes ei ole teadlane s. Tegelikult on mitteekspertide kasutuses terve hulk erinevaid kaudseid vahendeid, et tuvastada, kas keegi on ekspert või mitte, [19] mitte-eksperdid saavad hinnata argumente, mida ekspert esitab oma vaadete kaitseks ja rivaalide kritiseerimiseks, nad saavad teha kindlaks, kas eksperdil on akadeemiline tunnustus selles valdkonnas, kus ta sõna võtab, kas teised eksperdid võtavad teda tõsiselt jne.

Ka ekspertkonsensuse kindlaks tegemine ei ole ületamatult raske, kui lugeda näiteks metaanalüüse ja raporteid.

Weekendi festivali näitel: mida teha, kui äripartner on sulle võlgu ja liigub pankrotti

Mis kõige märkimisväärsem — paljudes väga tehnilistes valdkondades ei ole mitteekspertidel olnud mingit probleemi teadusliku konsensuse kindlaks tegemisel ja sellele tuginemisel. Nagu öeldud: nii USA-s, Euroopa Liidus kui ka Eestis on näiteks teaduse kui institutsiooni usaldusväärsus kõrge ning ei paista, et väga paljud eeldaksid, et me ei tohiks põhimõtteliselt eksperte usaldada näiteks autonoomiakaalutlustel.

Näiteks Dominic Cummings, üks Brexiti poliittehnolooge, postitas hiljuti oma blogisse nn töökuulutuse, kus ta otsib riigiteenistujateks inimesi, kes oleksid eksperdid poliitika, majanduse ja otsustusteooria vallas. Cummingsi seisukoht on selgelt see, et senised riigiteenistujad ei ole adekvaatsed eksperdid ja nad tuleks asendada pärisekspertidega.

Küll aga on maailmas ja paistab, et ka Eestis, usalduskriis teatud poliitilise polarisatsiooniga seotud valdkondade nagu kliimateadus ekspertide suhtes.

Iseenesest ei ole mingisugust vastuolu selles, et respekteeritakse teadust kui institutsiooni, aga konkreetsete teadusvaldkondade autoriteedis või üksikutes teadlastes kaheldakse. Seega oleks ilmselt mõistlik vaadelda eri ühiskonnagruppide suhtumist eri valdkondade ekspertidesse konkreetselt ja mitte kõnelda üleüldiselt eksperdi surmast. Vaatleme nüüd veidi lähemalt kriitilist hoiakut kliimateadlaste suhtes.

Kohtueksperdi teenused

Kliima-skeptikute all pean ma edaspidi silmas nii neid, kes eitavad, et kliima üldse soojeneb, kui ka neid, kes eitavad, et soojenemine on inimtegevuse põhjustatud, aga ka neid, kes arvavad, et tegemist ei ole väga tõsise ohuga — kõik need arvamused lähevad selgelt vastuollu kliimaekspertide konsensusega.

Argumendid, mis sisendavad skepsist kliimateadlaste suhtes, on formaalses mõttes kehtivad st kui nende argumentide eeldused oleksid tõesed, oleks meil alust uskuda ka nende järeldusi.

Teenuse abil on võimalik leida vajalik ekspert viielt sihtturult: Rootsi, Norra, Saksamaa, Hiina ja Araabia Ühendemiraadid.

Ekspertidele heidetakse ette kallutatust, konsensuse puudumist, valelikkust või siis lihtsalt asjatundlikkuse puudumist. See on ka mõistetav, kliimateaduse kontekstis ei suuda mitteekspert ise tõendmaterjali hinnata. Epistemoloogias eristatakse tavaliselt mingit seisukohta õõnestavat tõendmaterjali seda seisukohta ümberlükkavast tõendmaterjalist. Teine kritiseerib seisukohta, esitades uut tõendmaterjali, mis lükkab seisukoha ümber. Kliimateadlaste kriitikud esitavad peamiselt õõnestavat tõendmaterjali, mis seab teadlaste autoriteedi kahtluse alla.

Nii ei olegi kliimateaduse kriitikud või vaktsineerimisvastased sugugi ebaratsionaalsed nende uskumused antud valdkonna kohta on kooskõlalised. Agarmaa sõnul peaksid võlausaldajad sellisel juhul kaaluma selgade kokkupanekut pankrotimenetluse kulude katmisel, see tähendab tasuma kohtu deposiiti suurusjärk eurot.

Kas keegi võib võlgnikule olla võlgu? Kas juhatuse liikme vastu tuleks esitada kahju hüvitamise hagi või isegi kuriteoteade? Kas on võimalik tagasi võita võlausaldajate huvisid kahjustavaid tehinguid?

Kui sellise tegevuse tagajärjel õnnestub pankrotivara suurendada, siis saavad võlausaldajad enda deposiidi tagasi ja on võimalik teatud määral tasuda võlausaldajate nõudeid pankrotivarast, selgitas Agarmaa. Samas ei tohi tema sõnul unustada, et pankrotimenetluse finantseerimine iseenesest ei ole edupant, vaid tuleb teha koostööd pankrotihalduriga ja vajadusel ise võlgniku raamatupidamist uurida või lasta asjatundjal uurida.

Ehitise audit Ehitise auditit kasutatakse siis, kui on vaja tõendada, kas ehitis on kasutajatele ohutu ning vastab nõuetele. Auditit tellitakse tihti just haldusmenetluse käigus ning auditi tegemist reguleerib ehitusseadus koos oma alamaktidega.

Ehitise auditi võib tellida ka mõne ehitise osa või insenersüsteemi kohta.

Auditi ülesande ja ulatuse määrab ära selle tellija ja põhjus misk auditit tellitakse. Ehitise audit võib olla kasutuseelne, korraline või erakorraline. Näiteks on vaja tellida ehitise audit, kui oled taotlemas hoonele kasutusluba, kuid kõiki vajalikke dokumente ei ole säilinud.

Vali ekspert, kelle seisukoht maksab ka kohtus! Silmapiiril on ehitusalane vaidlus töövõtja, tellija, naabri või kindlustusandjaga? Kohus on palunud teha ettepaneku riiklikult tunnustatud eksperdi määramiseks?

Sellisel juhul tõendatakse eksperdi hinnanguga, kas ehitis või selle osa on ohutu. Kui selgub, et ehitis ei ole selle kasutajatele ohutu, siis anname nõu, kuidas muuta see ohutuks ning viia kõige mõistlikumal viisil nõuetega vastavusse.

Omanikujärelevalve Kohtuekspert tegeleb peaasjalikult olukordadega, kus asjad on läinud viltu ning käimas on vaidlus.

Palju odavam ja ajasäästlikum on aga teha ennetavalt kõik selleks, et vaidlusi ei tekikski. Teed targalt, kui valid ehitusel omanikujärelevalvet tegema kogenud eksperdi, kes suudab juba eos tulevasi probleeme ära hoida, on ehitajale argumenteerimisvõimeline partner ja oskab anda hinnanguid projektlahendusele. Omanikujärelevalve insener aitab kaasa ehitise valmimisele. Ta on kui tellija asjatundlik abimees ja nõuandja kogu ehitamise perioodil, kes leiab üles projekteerija ja ehitaja võimalikud vead.

Kõik ehitusplatsil tegutsejad peaksid pingutama ühe eesmärgi nimel, milleks on ehitise tähtaegne valmimine etteantud eelarve piires ja võimalikult kõrge lisandväärtusega tellija jaoks. Omanikujärelevalve insener jälgib ehitusprotsessi kõrvalseisva professionaalina, sekkudes vaid vajadusel. Tema ülesanne on veenduda, et ehitatakse vastavalt ehitusprojektile, järgitakse ehitustehnoloogiat ja tööohutust, kasutatakse õigeid materjale ning püsitakse graafikus ja eelarves.

Esiteks muutuvad ülipopulaarsed kandidaadid nagu Edgar Savisaar ja Andrus Ansip erakondadele suureks nuhtluseks. Praegu koguvad nad nii palju hääli, et aitavad samast ringkonnast parlamendi ka vähem populaarseid kandidaate, kuid edaspidi läheksid nende «üle kogutud» hääled erakonna jaoks kaduma. Meie valimiste kõige markantsem sellekohane näide pärineb Toomas Raudami pakutud süsteemi korral oleks osutunud valituks peale Ansipi veel vaid üks kandidaat ja seegi üsna piiripealselt.