Kas on voimalik suurendada liikme kirjatundja, Probleemipõhise õppimise võimalikkusest kirikus
Seda loogikat aitab selgitada tekstide kirjutamise ajaline suhe ning taust. Ning see omakorda tõi kaasa kirjutamis- ja komponeerimistehnikate rikastumise. Oleme justkui vaikimisi omaks võtnud eelduse, et kristlase elus ja kristlikes kollektiivides ei tohiks probleeme üldse olla või siis pole sünnis nendest kõva häälega ja avalikult rääkida. Ta oletab, et ajalooliseks referentspunktiks võiks olla hoopis aasta , mil Jeruusalemm pääses ülinapilt Assüüria kuninga Sanheribi võidukäigust.
Muu vana Lähis-Ida prohvetikirjanduse põhjal, milles domineerib peaaegu täiesti õnnekuulutus, võiks aga pilt olla hoopis vastupidine: loogiline oleks näiteks Juuda kuninga õukonnas töötanud Jesajalt eeldada õnnekuulutusi oma kuningale ja õnnetusekuulutusi naaberkuningatele.
Nii on Uwe Beckeri monograafia omal moel lõpule viinud Otto Kaiseri avatud idee, et Jesaja jne on vahendanud soodsaid sõnumeid oma kuningale ja vaenulikke Iisraeli, Aramea ja teiste kuningate vastu. Õnnetusekuulutused oma kuningale ja rahvale on siis katastroofijärgsed, s.
Õnnekuulutused rahvale kui ühtsele Iisraeli rahvale eeldavad siis juba kuningriikide lõppu. Muidugi on selline nägemus pehmelt öeldes poleemiline, sest VT teoloogia mõistes muutub pilt Jesajast kui reaalselt elanud prohvetist kardinaalselt. Jesaja ei kuulutanuks siis ju üldse ette Jeruusalemma hävingut, ei manitsenuks ega hoiatanuks oma kuningat või rahvast.
Diskussiooni keskmes on olnud nn Jesaja mälestused sks Denkschrift — ja kõige enam Jesaja kutsumislugu Js 6. Kui vaadelda probleemi eriti minimalistlikult, võiks esile tõstatuntud paradoksaalse kuulutuse, milles Jumal kutsub Jesajat üles tegema raskeks rahva kõrvad ja sulgema selle silmad, et see ei kuuleks ega näeks ega mõistaks õnnetusekuulutust saabuva hävingu kohta.
Beckeri kohaselt näiteks saaks 7. Kuna VT enda ajalookirjutuse tendentslikkuse tõttu on meie teadmised vana Iisraeli ajaloo kohta suhteliselt piiratud, siis on kõige lihtsam võtta referentspunktiks esimese templi hävitamine. Ja sealt edasi väita, et enne pidi juhtuma selline katastroof, kui võis hakata väitma ehk kirja panema, et juba Jesaja olla kuulutanud sellist häda ning rahvas polnud sellest aru saanud, sest Jumal olla käskinud silmad sulgeda.
Piibliteadustes tähistatakse sellist prohvetikuulutust väljendiga vaticinium ex eventu ehk ennustusena lähtudes sündmusest. Siit tuleneb aga põhimõtteline küsimus, kas Js laadis õnnetusekuulutus on võimalik ainult post eventu või võiks see kuidagi olla mõeldav ka enne. See omakorda on seotud laiema küsimusega, mis põhjusel hakati üldse prohvetikuulutust üles kirjutama.
Prohvetid või tema jüngrid vrd Jeesuse jüngreid võisid ka ise kirjutada, ent sellisel juhul pidi kirjutatu säilimine olema kas õnneküsimus või sisaldama midagi sellist, mis sundis seda säilitama. Weippert on oletanud, et õnnetusekuulutuse säilitamise põhjuseks saab olla selle täideminek. Vahetult sündmuse eel öeldud prohveti sõnad kahtlemata meenuvad kuuljatele sündmuse järel.
Nii on arvatud Aamose ja Hoosea puhul seoses põhjariigi Iisraeli langemisega Nii saaks oletada ka Jesaja ja Js puhul. Seda enam, et teadlaste enamus keeldub salmi tunnistamast pärinevaks hilisemast ajast kui 8. Näiteks võib tuua Thomas Wagneri katse siduda salme 1—10bα ja 11 nn Süüria-Efraimi sõdadega.
Viimast, Iisraeli ja Damaskuse aramealaste vahel toimunud konflikti oletatakse aastail —, ehkki ainus ja kahjuks mitte selge allikas on Jesaja raamat ise. Väga värske ja kaalukas on aga Reinhard Mülleri raamatmille põhiteesi sünni tunnistaja Münchenis Ta oletab, et ajalooliseks referentspunktiks võiks olla hoopis aastamil Jeruusalemm pääses ülinapilt Assüüria kuninga Sanheribi võidukäigust.
See on sündmus, mille kohta on allikaid rohkem; lisaks sellele on teada, et Iisrael ja selle pealinn Samaaria juba langesid Süüria-Palestiina ülestõusuna — tuntud sündmus oli katastroofiliste tagajärgedega, sest koalitsioon ei õnnestunud, vastuolud naabritega hoopis süvenesid ning assüürlased lõikasid ära hulga Juuda territooriumi. Jeruusalemma pääsemise piiramisest on isegi VT kuulutanud puhtaks imeks 2Kn — Sellise välispoliitiliselt ülipingelise ja väljakannatamatu olukorra taustal on õnnetusekuulutus ju tegelikult loogiline vrd Müller Niisiis tuleb küsimus vana Iisraeli prohvetitest esitada uuesti.
Probleemipõhise õppimise võimalikkusest kirikus - Eesti Kirik
Üks on kindel, midagi pidi olema prohvetites nii mõjus, karismaatiline, ühiskonnast sõltumatu või Jumala kutset väljendav, et neist jäi ajalukku ja VT kirjandusse selline jälg.
Ja siin tasub meelde tuletada Uku Masingu häält, kelle jaoks oli prohvetlus üks kesksemaid uurimisteemasid vrd Nõmmik Ehkki Masingu prohvetluse käsitlusi on parem mõista Tema käsitlustes on prohvet keegi, kes ei saa teisiti kui vastata jumalikule kutsele ja täita jumalikku tahet; VT prohvetid, sealjuures Masingu arvates mitte kõik, kellel on oma raamat, on ainsad genuiinse Jahve usundi esindajad.
Teine väga mõjukas paradigma muutus on mõnekümne aasta jooksul pea peale pööranud Iisraeli ajaloo uurimise, sest arheoloogilised leiud ei kinnita alati VT pakutavat ajaloonägemust. Kolmas tasapisi toimunud, ent põhimõtteline muutus puudutab VT tekstide tausta, mille puhul üha rohkem selgub nende tihe side piiblivälise kirjandusega. Viimases arengus on võtmerolli mänginud vana Lähis-Ida kirjanduse üha parem ligipääsetavus tekstiväljaannete kaudu ning intensiivsem huvi nende vastu.
Masingu järeldused klapivad põhimõtteliselt Weipperti definitsiooniga, ehkki mitte detailides, ent Masing juhib tähelepanu sellele, et jumalikku häält prohvetites ei tohi religiooniloolise uurimise käigus unustada. Nii tuleb tõdeda ka Jesaja puhul: kui ka ollakse õukonnaprohvet ja oma leivaisale ehk kuningale ei oleks justkui võimalik üldse midagi ebameeldivat teatada, ei saa mööda tõsiasjast, et ka õukonnaprohvet suhtles numinoosse jumaliku maailmaga ja pidi esmalt sellele alluma.
Näiteks negatiivsest vastusest jumaliku tahte järelepärimisele ehk negatiivsest oraaklist ei pääsenud ka kuningas mitte.
Prohvetikirjanduse eksegeesimise hermeneutiline aspekt Enamuse VT prohvetite prototüüpide elamise ja tegutsemise faktis kahtlevad tänapäeval ehk vaid totaalsed nihilistid. Vähe sellest, et ka kõige kriitilisemad uurijad suudavad prohvetikirjanduses tuvastada ütlusi, mis pärinevad prototüübi enda suust või tema lähikonna üleskirjutustest, lisaks tuleb ikka meelde tuletada tõika, et niisugune hulk suulist ja kirjalikku pärimust ei saa tekkida tühja koha peale.
Ent tunnistada tuleb ka seda, et lõviosa prohvetiraamatute tekstist on pärit hilisemate kirjutajate ja interpreteerijate sulest. Küsimusele, kuidas on võimalik näiteks nelisada aastat Jesajast hiljem kirjutatud teksti tunnistamine Jesaja omaks, saab vastata järgnevalt.
Esiteks ei tuntud vanadel aegadel mitte tekstide autorlust, vaid autoriseerimist, ehk paljud tekstid muutusid aja jooksul nii tähtsateks, pühadeks, ajatuteks, et nende puhul ei olnud võimalik arutelu teemal, kes nimelt kirjutas. Esmane allikas sellistele autoriteetsetele tekstidele oli alati Jumal, sealt edasi erilised isikud, kellele Jumal on usaldanud oma sõnumi.
Viimased olid enamasti prohvetid või prohvetlikud. Seega sai ükskõik millise püha teksti kirjutajaks olla vaid keegi neist, mis siis, et mõni lõik lisati alles mõne autori üle mõtiskleva lugeja või kuulaja poolt kaasajal. Teine asjaolu, mida tuleb VT ja ka prohvetikirjanduse puhul arvestada, on selle elavus ja voolavus kuni kanoniseerimiseni alles ajaarvamise vahetusel.
Vanematelt põlvkondadelt pärit tekstis sisalduv Jumala sõnum vajas üha uut ja uut seletamist ja eksegeesimist kaasaegsetele. Seega ei mõistetud tekstide muutmist ja täiendamist iialgi muutmisena, vaid ikka kommenteerimisena.
Vana Testamendi prohvetlusest kaasaegse uurimise taustal
Sõnumis kui sellises ei muutunud midagi, küsimus oli vaid ajastu muutumises, mis vajas kunagi antud sõnumi reinterpreteerimist. Seega on teoloogilises ja religiooniloolises mõttes nii prohvetite endi kuulutus kui ka hilisemad täiendused ühtemoodi olulised, sest kõik nad on tunnistused Jumalast ja tema manitsustest ning tegudest nagu ka teoloogide refleksioonidest oma kaasaja üle. Reinterpreteerimisele lisaks tuleb arvestada ka tuntava tekstide ümbervormimisega.
Kui kirjandus- ja redaktsioonikriitika on eristanud lugematu hulga hilisemaid täiendusi ja modifitseerimisi, siis kaanoni- ja vormilugu näeb üha rohkem arengut lihtsaist prohvetiütluste kogumikest keerulise, ent kindlatele põhimõtetele tugineva struktuuriga raamatuni. Selliseid struktuure on moodustatud elavalt eksiili ajal, sest drastiliselt muutunud olukord nõudis pühadelt tekstidelt uusi vastuseid, veelgi elavamalt Pärsia ja mõneti isegi veel hellenistlikul ajal, mil uue kuninga ja kuningriigi ehk Messia ootus ning jumalakartlike pääsemise ehk õiglase tasu ootus saavutasid haripunkti.
Sellist asjade käiku toetas ka religioonilooline areng, mis tõi kaasa isikliku religioossuse ning sisemise puhtuse primaarsuse välise ja üldise ees.
Ning see omakorda tõi kaasa kirjutamis- ja komponeerimistehnikate rikastumise. Nagu on arvanud Sweeney57 jmvõidi Jesaja raamatu tekste kasutada eksiili ajal või vahetult selle järel palju liturgilises kontekstis, ent raamat oma praegusel kujul on segu teoloogiast, liturgilistest tekstidest ja kirjatarkusest, mis reinterpreteerib suuresti sõnumit Juuda provintsi elanike jaoks 5. Meie jaoks kehtib seega: kui vanemat prohvetikuulutust on nii intensiivselt tõlgendatud kirjutajate kaasaegsetele, siis võime ka meie rahumeeli seda teed jätkata.
Näiteks nii, nagu Uue Testamendi tekstide kirjutajad on prohvetikirjandust tõlgendanud. Küll on aga meie ajastul üks eelis: oleme viimasel paarisajal aastal omandanud piiblikriitilise vaateviisi ning avastanud, et kirjakohti ei saa teiste suvaliste kirjakohtadega vabalt valitud viisil tõlgendada, vaid et kirjakohtade omavahelistes suhetes valitseb teatud loogika.
Seda loogikat aitab selgitada tekstide kirjutamise ajaline suhe ning taust. Kui meil on aimu, mida on öeldud varem, mida hiljem, milline õnnetusekuulutus on välja kasvanud õnnetusest, milline eelnenud sellele, milline õnnekuulutus tahab manitseda, milline lootust anda, siis on meie piiblimõistmine ja -tõlgendamine kvaliteetsem, meie endi huvides kvaliteetsem.
Das alte Testament Deutsch Kratz, Reinhard G. Müller, Reinhard Ausgebliebene Einsicht. Biblisch-theologische Studien Siis määratletakse õpieesmärgid ning järgneb iseseisva õppimise periood, mille vältel üliõpilased otsivad kirjanduse abil või erinevaid loenguid külastades vastuseid küsimustele, mis lähtuvad ühiselt seatud õpieesmärkidest. Pärast seda tuleb rühm uuesti kokku, et kasutada kogutud teadmisi probleemi lahendamiseks. Probleemipõhise õppimise üheks eeliseks peetakse seda, et hilisem tegutsemine oma erialal või tööpostil eeldab samasugust lähenemist.
Mis tahes ametis või elusituatsioonis ei oodata meilt enamasti kogutud teadmiste teoreetilist reprodutseerimist, vaid konkreetsete juhtumite või probleemide lahendamist. Meenutagem kas või möödunud pühapäeva evangeeliumi — kirjatundja, Moosese Seaduse ekspert, tuleb Jeesuse juurde probleemiga: «Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?
Töö kogudusevaimulikuna ja praostina on mulle õpetanud, et kiriklikus kontekstis on probleemidest kõnelemine üksjagu ohtlik tee.
Oleme justkui vaikimisi omaks võtnud eelduse, et kristlase elus ja kristlikes kollektiivides ei tohiks probleeme üldse olla või siis pole sünnis nendest kõva häälega ja avalikult rääkida. See, kes probleemidele osutab, on ise probleemne inimene — mingu parem arsti juurde või Peep Vainu koolitusele positiivset ellusuhtumist õppima.
Pean taolise suhtumise leviku võimalust kiriku kui organisatsiooni tervisele ohtlikuks. Kui aastal valis kirikukogu EELK peapiiskoppi, siis ütlesin sõnavõttude voorus, et tulevase kirikupea üks tähtsamaid omadusi peaks olema võime ja valmisolek tegelda probleemidega.